Oleme Helga Taimeaias kasvatanud ja katsetanud erinevaid lauke
pea kakskümmend aastat, kõrrelisi üle kümne aasta. Kuna
taimeaed asub Eesti keskmist arvestades pigem üsna külmas kohas,
siis see annab julgust jagada oma kogemusi ja soovitusi kogu Eestit
silmas pidades. Samas on see kogemus õpetanud, et aastad ei ole
vennad ja seega igal aastal on õnnelikumad erinevad liigid/sordid.
Kõigi selles vihikus kirjeldatud liikide ja sortide kasvatamisel jagan
pigem oma isiklikku kogemust ja kindlasti on teistsugustes
kasvutingimustes kogemused hoopis teistsugused.
Kõigepealt tuleb ausalt tunnistada, et ma pole alati kõrrelistesse nii
soojalt suhtunud kui täna. Pigem tundusid nad mulle nagu ilma
loata istutusalasse pugenud ja umbrohuna käituv “muru”. Soovides
rajada tõeliselt ilusat muru, oli õnnestumine ikka kinni mõnes
pisiasjas või hetke ilmas, peenras aga suutsid mõned kõrrelised
korraldada ikka ja jälle peavalu. Aegapidi on kõrrelistest saanud
siiski minu jaoks asendamatud kujunduselemendid - seda nii
loodusliku kui geomeetrilise aiakujunduse elemendina.
Liigiti on kõrreliste kevadine ärkamine ja hiljem õiepööriste
avanemise aeg väga erinev. Seda võiks juba plaani joonistades
arvesse võtta. Planeerides suve esimesel poolel istutust täitvaid
sibul- ja dekoratiivseid püsililli ning suve teise poolde erinevaid
kooslusi koos kõrgete püsililledega.
Teravaõiese kastiku (Calamagrostis x acutiflora) kõige
tuntumad sordid on ‘Karl Foerster’ ja ‘Overdam’. Esimene võlus
mind oma ebahariliku püsti pandud pintsli kujuga. Oma nime sai
see taim, kui maailmakuulus Saksa botaanik ja aednik Karl Foerster
(1874-1970) kord rongiga sõites aknast ebahariliku kujuga taime
märkas ja seepeale hädapidurit tõmmates rongi peatas, et taim ära
tuua. Meest karistati tookord küll 10 saksa marga suuruse
rahatrahviga, kuid maailm on rikkam ühe väga tänuväärse
haljastustaime poolest. Kevadel ärkavad kastikud üsna vara ja
tavaliselt juba juuni lõpuks arnevad pikkade sirgete õisikuvarte
otsas pronksjad õiepähikud.‘Karl Foersteril’ on kõrgust kuni 180cm. Kuldkollasena jääb ka
sügis-talvisel perioodil väga dekoratiivseks. Ei anna isekülvi ja
seega ei teki umbrohtumise ohtu. Eelistab päikselist mõõduka
niiskusega kasvukohta. Tagasi lõigata varakevadel. Puhmik laieneb
aeglaselt lühirisoomi teel ja paljundada saab kevadel jagamisega.
Sobib hästi kasutada nii rühmiti, massistututuses kui ka üksikute
pilgupüüdjatena teiste püsilillegruppide vahel.
Sort ‘Overdam’ on leitud 1981. aastal Taani samanimelisest
puukoolist. Alustab samuti kasvu kevadel juba üsna jahedate
ilmadega, on eelmisest pisut madalam toreda valge-rohelise
triibulise lehestikuga. Õisikute kõrgus 150-160 cm. Sobib hästi
segaistutustesse või kõrgemate suvelilledega kujundatud
peenardesse. Triibulise lehestikuga sordid on veel ‘Avalanche’ ja
‘England’
Sorti ‘Waldenbuch’ võiks kutsuda ‘Karl Foersteri’ väiksemaks
vennaks. Kasvukujult samuti püstine, kõrgust 150 cm. Lehestik on
rohkem kaardus ja säravroheline, pähikud heledamad. Talub tuult ja
on dekoratiivne ka talvises aias. Sobib istutada nii üksikult kui
grupiti teiste taimede vahele.
Lühikarvane kastik (Calamagrostis brachytricha) ärkab
kevadel kui muld on juba piisavalt soe. Moodustab oma graatsiliselt
kaarduva lehestikuga ilusad puhasrohelised mättad. Suve teises
pooles ilmuvad rohekas-roosad, hiljem hõbehallid puhvis
õiepähikud. Kõrgus on ca 120 cm. Kasvukohaks sobib nii päikseline
kui poolvarjuline koht. Võib osutuda mõnes kohas pisut
külmahellaks. Head kaaslased nii siilkübarad, päevakübarad kui ka
kevadised sibulilled, kelle kuytuma hakkavad lehed jäävad kasvava
lehepuhmiku varju. Väga ilus jääb ka terrassil pottides.
Praegu veel eestikeelse nimeta kastik (Calamagrostis varia)
kasvab looduslikult Rootsis Gotlandi saare põhjaosas ehk siis
Ojamaal. Lepib üsna kehva pinnasega ja saab hästi hakkama
puujuurte konkurentsis. Õisikud võivad olla tal rohelisest
hallikasvioletseteni. Liiginimi varia tulebki õisikute vahelduvastvärvist. Hea valik loodusliku ilmega aeda, kus peab ise hakkama
saama. Kõrgus <
Harilik sinihelmikas (Molinia caerulea) ja tema alamliik roog-
sinihelmikas (Molinia caerulea subsp. arundinacea)
moodustavad tiheda püstise puhmiku. Kevadel ärkavad alles
soojemate ilmade saabudes ja jõuavad õiepähikuteni juuli lõpus/
augustis. Noored taimed vajavad mõne aasta kosumisaega enne
kui saavutavad oma tõelise olemuse. Sortide hulgast leiab üsna
erineva ilmega puhmikuid, kes erinevad teineteisest kõrguse ning
pähikute kasvukuju ja värvi poolest. Erinevatel sortidel võib kõrgust
olla 50-250 cm. Tänu tugevatele kõrtele püsivad nad hästi püsti ka
tuulises kasvukohas ja rõõmustavad kaua silma talvises aias. Kuna
sinihelmikad on pigem hilised ärkajad, siis kindlasti tuleks
planeerida nende vahele gruppidena varem kasvu alustavaid
püsikuid ja sibulilli. Headeks kaaslasteks on näiteks aed-leeklilled
(Phlox paniculata), kaelus-ussitatar (Bistorta amplexicaulis) oma
sortidega, korea kikkaputk (Angelica gigas), virginia
männasmailase (Veronicastrum virginicum) sordid ja loomulikult
erinevad laugud. Madalamate sortide vahel on head kaaslased
naiste-kivimünt (Calamintha nepeta), naistenõges ‘Neptune’(Nepeta
kubanica), faasseni naistenõges 'Purrisian Blue' (Nepeta xfassenii)
ja vereva kukeharja (Sedum telephium) madalamad sordid,
laukudest ‘Ostara’, rauklauk (Allium senescens) ja tema sordid.
Kõrgete tugevate õievartega, aga samas õhuliste ja habraste
õiepööristega roog-sinihelmikas ‘Transparent’ on raskesti pildile
püütav. Tema tõeline võlu ilmneb pärast paariaastast kosumist oma
kasvukohal. Õisikud asetsevad puhmikus pisut vaasikujuliselt.
Lehestiku kõrgus 60 cm, õisikud 170 cm
‘Skysacer’ on ma nimele kohaselt püstisem ja väga kõrge -
õisikutel kõrgust 240 cm. Tavapärasest laiemate lehtedega puhmiku
kõrgus on 50 cm. Ilus kuldkollane sügisvärv
‘Fontäne’ puhmiku kõrgus 40 cm, õisikud 140 cm, sihvakas
kaarduva kasvukujuga puhmik, ilus sügisvärv
‘Karl Foerster’ laiemate lehtedega jõulise puhmiku kõrgus 80 cm,pisked tumedad õisikud puhkevad augustis ja on 150 cm kõrged
‘Bergfreund’ ilusad õrnad ja õhulised rohekas-purpursed pähikud
on 160 cm kõrged, sügisvärv erk oranžikaskollane, lehestik 50 cm
‘Rotschopf' Puhmikuline, püstise kasvukujuga, kõrgus 75-120 cm
Lehestik värvub sügiseks alates tippudest punaseks, alt kollaseks
‘Windspiel’ hästi püstise kasvukujuga, pruunikaskollased õisikud
augustis on 200cm kõrged, talveks värvuvad meekarva
‘Cordoba’ on püstiste, tugevate õisikuvartega sort. Kevadel
aeglasema ärkamisega, kaunis suve teisest poolest, talveks värvub
kuldkollaseks. Päikseline või poolvarjuline kasvukoht. Kõrgus 170
cm
’Edith Dudszus’ võlub tumedate purpursete õievartega ja tumedad
on ka pähikud. Ilus sügisvärv. Kõrgus õitsemise ajal 90-110 cm
‘Mooehexe’ sambakujuline püstine puhmik kuni 70 cm kõrge,
tumedad saledad pähikud
‘Heidebraut’ pisut kaarduva kasvukujuga õisikuvarred kannavad
augustis/septembris purpurseid pähikuid, kõrgus kuni 120 cm
‘Heidezwerg’ on madal sort, leitud Suurbritannia loodusest.
Säravroheline lehestik ja rikkalikult mustjas-purpurseid pähikuid,
oranžikas sügisvärv. Päikseline kasvukoht. Kõrgus 60-80 cm
‘Poul Petersen’ - puhmiku kõrgus 30 cm, õisikud kuni 60 cm.
Õisikud moodustavad ilusa õhulise vaasikujulise lehviku
‘Variegata’ Ilus puhmik rohelise kollasetriibulise lehestikuga.
Kaarduvad õiepähikud on seisukindlad ja annavad silmailu ka talvel.
Kõrgus 25 cm lehestikul ja 50-60 cm õitsemise ajal. Sobib hästi ka
poolvarju.
‘Igel’ Väike puhmik, õisikud ilmuvad juuli lõpus. Kuldkollane
sügisvärv. Kõrgus 30 cmPreeria pillaheinal (Sporobulus heterolepsis) on ilus
läikivroheline juuspeente lehekestega puhmik. Suve teises pooles
kattub taim õrnade ja õhuliste lõhnavate õiepööristega. Saab
edukalt hakkama meie heitlikes talveoludes. Tore on ka oranžikas-
pruun sügisvärv. Preeriataimena eelistab viljakamat hea drenaažiga
kasvukohta täispäikeses, aga sobib ka niiskem kasvupinnas
poolvarjus. Noore taimena üsna aeglase arenguga. Kõrgus 30-80
cm.
Luht-kastevars (Deschampsia cespitosa) on meie oma
kodumaine liik. Kevadel alustab kasvu väga varakult ja
jaanipäevaks on puhmikul juba õievarred avamas oma pööriseid.
Suve edenedes vahetub õisikuvärv hõbedaselt kollakasrohelisest
kuldkollaseks. Hästi mõjuvad suuremate gruppidena teiste püsikute
vahel. Istutusvahe taimede vahel võiks olla 50 cm. Kõrgus 40-60
(120) cm. Eelistab niisket, viljakat pinnast, päikselist või
poolvarjulist kasvukohta. Soematel talvedel pooligihaljas. Kuna luht-
kastevarred annavad üsna ohtralt seemnepaljundust, siis soovimatu
isekülvi vältimiseks tuleks õievarred enne seemnete pudenemist
eemaldada. Kevadel ei tohi tagasilõikamisega hiljaks jääda. Läbi
aegade on leitud päris palju sorte, kes erinevad peamiselt kas
õiepööriste kõrguse või puhkemise värvi poolest, mõnel juhul
lehestiku värvi ja kõrguse poolest. Sügiseks värvuvad kõik
kuldkollaseks.
‘Waldschrat’ leiti juba 1967 aastal Tumeroheline puhmik
kõrgusega 40 cm ja rikkalikult õrnu õhulisi pronksjaid 120 cm
kõrgeid pööriseid
‘Tardiflora’ on 1961 aastal Karl Foersteri leitud sort. Ümara
tumerohelise puhmiku kõrgus 25-30 cm, mille kohal puhkevad kuni
90 cm kõrgused hõbedased, hiljem kuldsed õiepöörised.
‘Schottland’- nagu ka sordinimi viitab, on leitud Šotimaalt.
Peenikeste lehekestega puhmik on 50 cm kõrge, sihvakad õisikud
on puhkedes pronksjad, hiljem kuldkollased. Kõrgus 120 cm.‘Palava’ - sellel Praha botaanikaaiast leitud sordil on tumeroheline
madal kompaktne puhmik, kõrgus õitsemise ajal 60 cm. Sort on
steriilsete õitega ja seega pole ohtu soovimatule isekülvile.
‘Goldtau’ puhmiku kõrgus 30 cm, õisikud 70 cm
‘Goldschleier’ hõbedase varjundiga õhulised rohekaskollased
õisikud, kõrgus 120cm. Tõlkes sordinimi “kuldne loor” iseloomustab
hästi taime õitsemise lõppedes varakult kuldkollaseks muutuvaid
õisikuid
Vits-hirss (Panicum virgatum) kasvab looduslikult Põhja-
Ameerika preeriates, haljastustaimena on teda kasutatud juba 20
sajandi algusest. Kevadel ärkab alles soojade ilmade saabudes, aga
sellele vaatamata on dekoratiivsuse aeg pikk. Eelistab päikselist,
kindlasti hea drenaažiga kasvukohta. Talub hästi tuulist kasvukohta.
Suve teises pooles algab õitsemine, kus suhteliselt tugevad
õievarred kannavad õhulisi õiepööriseid. Olenevalt sordist värvub
lehestik ilmade jahenedes kas punakaks või kollaseks.
‘Shenandoah’ püstine hallikasroheline lehestik muutub suve
edenedes alates tippudest lillakaks, hiljem veinipunaseks. Õhulised
lillakad õisikud kõrgusega 90-105 cm
‘Rotstrahlbusch’ Õhulised tumedad õisikud suve lõpupoole.
Lehestik vahetab värvi suve jooksul rohelisest punaseks, sügiseks
üsna karmiinpunaseks. Kõrgus 90+ cm
‘Cardinal’ Hallikasroheline tippudest purpur-punseks värvuv
lehestik. Kõrgus 70-80 cm.
‘Hänse Herms’ ilus püstine roheline puhmik kannab veinipunaseis
pööriseid ja lehestik saab sügisel punaka tooni. Kõrgus 100-130 cm
‘Rehbraun’ püstise kasvukujuga puhmik, mis sügisel värvub
purpurseks. Kõrgus kuni 120 cm
‘Heavy Metal’ Hallikasroheline metalse läikega lehestik, tugevad
õievarred kõrgusega kuni 120 cm. Õhulised roosakad õisikud
kaunistavad puhmikut alates juuli lõpust või augustist. Kollane
sügisvärvLubikad (Sesleria) on üsna vähenõudlikud madalad, talvehalja
lehestikuga kõrrelised. Sobivad istutamiseks madalamate püsikute
vahele või pinnakattena.
Sügislubikas (Sesleria autumnalis) kasvab looduslikult
Kaukasuse mäestikus ja Euroopa lõunaosa mäestikualadel.
Kollakasroheline lehestik moodustab tihedad mättad. Liiginimi
viitab, et erinevalt teistest lubikatest, läheb õitsema alles augustis.
Eelistab poolvarjulist lubjarikast kasvukohta, aga saab hakkama ka
päikselises kasvukohas. Sobib nii lausistutuseks pinnakattetaimena
kui ka gruppidena teiste püsikute vahel. Kõrgus 30-50 cm.
Läiklubikas (Sesleria nitida) moodustab oma jäikade hallide
lehekestega uhke puhmiku. Kõrgus 50 cm, õitsemise ajal kuni 80
cm. Mais-juunis avanevad õiepähiku-tutid on õhuliselt kaardus
lehestiku kohal. Looduslikult kasvab Itaalia kesk- ja lõunaosas.
Vajab head drenaaži ja soemat päikselist kasvukohta. Hästi sobib
kruusaaeda, kus saab talle anda vabalt õhku ja ruumi aeglaselt oma
puhmikut laiendada.
Rohelubikas (Sesleria heufleriana) alustab kevadel kõigepealt
mustjas-purpursete õiepähikute avamist. Koos lehtede kasvu
algusega sirguvad mustad nupud pikemaks ja muutuvad tolmukate
avanedes kuldkollaseks. Lehekeste pealmine pind on roheline ja
alumine hallikasroheline. Külmakindel ja vastupidav. Päikseline või
poolvarjuline kasvukoht, tavaline, eelistatult aluseline aiamuld.
Juurdunult talub hästi põuda. Kõrgus 30-60 cm. Sobib hästi koos
kevadiste sibillilledega.
Harilik lubikas (Sesleria caerulea) kasvab looduslikult ka Eestis
Hallika lehestiku kõrgus 15 cm, peenikesed õievarred kuni 45 cm .
Kehvemas ja kuivemas kohas on lehestik hallim ja madalam. Sobib
hästi nii pinnakatteks kui näiteks kombineerides koos suvelilledega
erinevates istutusnõudes. Lubjalembene
Igihaljas kaerand (Helictotrichon sempervirens) kasvab
looduslikult Euraasia steppides. Tihedad hallikassinised poolkeranakasvavad puhmikud kannavad juunis-juulis kuni 120 cm kõrgeid
õisikuvarsi. On üks parimaid sinise lehestikuga kõrrelisi. Kasvukoht
peab olema päikseline, viljakas ja hea drenaažiga. Uhked puhmikud
mõjuvad haljastuses ühtviisi hästi nii hõredalt istutatud gruppidena
kui ka üksikult. Kevadel saab üsna lihtsalt puhastada kuivadest
koltunud lehekestest “kammides” puhmikuid kitsaste piidega rehaga
või sasides puhmikut karedate kinnastega.
‘Pendula’ Rohekas-sinine lehestik on 50 cm kõrge, kuni 120 cm
pikkused põhiliigist rohkem kaardus õisikuvarred
‘Saphirsprudel’ on liigist pisut sinakama lehestikuga, kõrgus 40
cm, õiepähikud 100 cm.
Madalate mätaste seas leidub toredaid kõrrelisti nii niiskesse varju
kui kehva hea drenaažiga pinnasesse päikse käes.
Igihalja lehestikuga karvase piipheina sort ‘Igel’ (Luzula
pilosa) on eriti tore mätas, kes eelistab kasvada parasniiskes
kasvukohas poolvarjus. Üsna laiade lehekestaga mättake
moodustab ümara, 15-25 cm kõrguse poolkera ja sordi tunnuseks
on, et õisikuid peaaegu ei moodusta –seega ei ole ka isekülvi ohtu.
Saab kasutada nii pinnakattetaimena näiteks metsaaias või siis
peenra äärealal turritavate mätastena teiste madalate taimede
vahel
Lumi-piiphein (Luzula nivea) kasvab looduslikult Lõuna-
Euroopas. Talvehaljas roheline, servast karvakestega kaetud puhmik
laieneb aeglaselt. Sobib eriti hästi poolvarjulisse või varjulisse
kasvukohta, kus juunis-juulis toovad ebaharilikud valged õisikud
valgust varjualale. Sobib ka päikseline koht, kui seal tagada piisav
niiskus. Saab kasutada nii pinnakattetaimena kui ka üksikult.
Kuiva, hea drenaažiga kasvukohta kiviktaimlas või kruusaaias sobib
nõelteravate lehekestega vaip-aruhein ‘Pic Carlit’ (Festuca
gautieri) – 1980. aastal dr Hans Simon’i poolt leitud sort. Laieneb
aeglaselt ja püsib ilusa, vaid kuni 10 cm kõrge ümara mättana.
Õisikuid moodustab vähe. Kevadel tuleb hoolitseda, et taimeigihaljas lehestik ei saaks päikesepõletust. Aeg-ajalt tuleb
puhmikuid noorendada
Aruheina ‘Walberla’ (Festuca) ilus juuspeenike puhasroheline
lehestik on otstest punane, purpursed on ka õievarred. Kõrgus koos
õiepähikutega kuni 30 cm. Juurdunult lepib nii põua kui kehvema
pinnasega. Päikseline hea drenaažiga kasvukoht. Sobib kasutada nii
suuremate gruppidena kui ka soolotaimena
Laialehine tarn (Carex siderosticha) on pärit Kaug-Idast,
peamiselt Jaapani, Hiina ja Korea mäestikualadelt. Hea
pinnakattetaim varju-, metsaaeda. Lühikese risoomiga laienedes
moodustab tiheda vaiba ka kohtades, mida muidu oleks ehk
keeruline haljastada. Poolvarjuline (varjuline) kasvukoht,
parasniiske või isegi liigniiske viljakas pinnas. Lehe laius kuni 3 cm,
kõrgust 10-20 cm. Tagasi lõigata kevadel. Kahjuks peavad temast
lugu teod ja nälkjad
Sordil ‘Shiro’ on kevadel puhkedes elegantne peaaegu valge
vähese rohelise triibuga lehestik. Suve edenedes muutub valge osa
järk-järgult heleroheliseks. Vähese klorofülli tõttu laieneb üsna
aeglaselt ja sobib rohkem ehk gruppi istutatuna ilusa heleda laigu
tekitamiseks varjualale
Jaapani tarn (Carex morrowii) on dekoratiivse igihalja
lehestikuga aeglaselt laienev puhmik. Vajab hea drenaažiga
parasniisket varjulist kasvukohta. Piisavalt varjulises kohas pole
varakevadist päikesepõletust karta. Kõrgus 30-40 cm. Iluianduses
on rohkem levinud triibulise lehestikuga sordid.
Sordi ‘Ice Dance’ elegantne tugev igihaljas kreemikasvalgete
rantidega rohelise lehestikuga puhmik laieneb piisavalt hästi - hea
kasutada varjuaias nii pinnakattetaimena kui üksikult. Kõrgus
30-40 cm.
Sordil ‘Mosten’ on lehestik ilus puhasroheline, kõrgus kuni 50 cm
Põhja-Ameerika ida- ja keskosa niisketelt niitudelt ja metsaalalt
pärit Palmilehine tarn (Carex muskingumensis) ja tema
mitmed huvitavad sordid näevad välja siin põhjamaa kliimas pisuteksootilised ja õrnakesed, olles samas väga vastupidavad ja
külmakindlad. Kuigi liigina on enamus tarnadest tuntud oma
niiskuslembuse poolest, talub palmilehine tarn hästi ka tavalist
aiamulda ja põuaperioodigi elab juurdunult üle ilma probleemideta.
Pigem sobib ta siiski avarasse loodusliku ilmega kujundusse. Mõjub
paremini suuremate gruppidena istutatult. Kevadel alustab kasvu
piisavalt vara ja eelmise aasta lehestiku eemaldamisega ei tohi
hiljaks jääda - noorte aenevate võrsete vahelt on seda üsna tülikas
teha
‘Little Midge’ on miniatuurne sort, kõrgust vaid 15-30 cm
‘Variegata’ lehestikul avalduvad kreemikad triibukesed lehekeste
keskel alles vanematel lehtedel. Kõrgus 60 cm
'Bicolor Fountain' tuleb oma valge-rohelisetriibulise lehestikuga
eriti hästi mõjule poolvarjulises kasvukohas. Ka ei pääse siis päike
põua ajal lehti kõrvetama. Kõrgus 40 cm
Ainuroog (Hakonechloa macra) kasvab looduslikult Jaapanis
Honshu saare Hakone mäestiku lähistel. Kevadel ärkab alles soojade
ilmade saabudes. Põhiliigil on roheline graatsiline kaarduv lehestik.
Parim kasvukoht poolvarjus huumusrikkas ja parasniiskes pinnases.
Päikese käes on lehestik sügisel punaka varjundiga. Lumeta talvel
soovitav multšida. Vana lehestik tuleb tagasi lõigata kevadel. Eriti
noorelt väga aeglaselt laienev kõrreline. Kõrgus 35-40 cm‘Aureola'
‘All Gold’ rohekaskollane lehestik, kõrgus 30 cm
Päideroog (Phalaris) on üsna agressiivne laieneja ja teda võiks
kasvatada pigem kas suletud nõus, juuretõkete abil või siis
loodusliku ilmega aias, kus ta võibki vabalt laieneda. Terrassil
pottides on tegemist siiski üsna tänuväärse taimega, sest kevadel
alustab kasvu juba üsna varakult ja juba juuniks on oma
kasvukõrguse saavutanud. Talub hästi ka tuult Hoolitsema peab
vaid, et oleks piisavalt niiskust ja toitaineid. Talub kuni 2 cm
sügavuses "varbad vees" kasvatamist.
Sordivalikust leiab valge-rohelisetriibulised ‘Picta’ kõrgusega 120
cm, aeglasema laienemisega ‘Freesey ja vaid 70 cm kõrge ’Dwarf
Garters’. ‘Arctic Sun’ on kollase-rohelise lehestikuga, kõrgust
90-100 cm
Laukude rikkalik maailm on minu südame võitnud juba pikemat
aega – enamasti suhteliselt vähenõudlike taimedena on neid alati
tore suuremate või vähemate gruppidena teiste taimede vahel
kasutada. Suurest liigirikkusest hoolimata on dekoratiivsust silmas
pidades valik palju väiksem. Siin leidub üsna erinevatesse
tingimustesse sobivaid liike- alpiaeda sobivatest 10-20 cm
kõrgustest kuni isegi 150-200 cm-ni küündivaid suure õiepalliga
kaunitare. Sobivaid liike leiab ka niiskesse ja varjulisse
metsaalusesse. Kasvu alustavad laugud üsna varakult ja õitsemiseni
jõuavad enamasti suve esimesel poolel. Nii on nad heaks
täienduseks nendes istutusalades, kus on kasutatud kõrgeid püsililli,
kes oma tähelennu istutuses teevad pigem suve teises pooles.
Samas suudavad nad varjata õitsemise ajaks kuhtuma hakkanud
laukude lehti. Põhiline õitsemisaeg jääb laukudel mai lõpust juulini.
Värvigamma varieerub kõikvõimalikes toonides, segades värvipaletil
punast, sinist ja valget – väga heledast roosast kuni sügavlillani.
Leidub ka päris valgeid, siniseid ja kollaseid liike. Liigi sees leiab
tihti suuri varieerumisi värvitoonis ja olenevalt kasvukohast, võib ka
kõrgus olla üsna erinev.Kasvades looduses tihti üsna kehvades tingimustes, ei vaja nad ka
koduaias liigset poputamist. Enamus liike eelistavad hea drenaažiga
viljakat savimulda. Drenaaž on oluline just puhkeperioodil. Väetada
tuleks neid üsna ettevaatlikult või siis üldse mitte ja ka muidu ei
vaja nad mingit erihooldust. Kevadisel ajal vajavad kõik laugud
piisavalt niiskust, aga liigid, kes on pärit kuivadest põuastest
piirkondadest, kus puhkeajal on üsna kuiv, tuleb istutada kindlasti
väga hea drenaažiga kasvukohta ja kaitsta neid lumeta talve korral
külma eest. Liigniiske kasvukoht saab saatuslikuks näiteks
turkmeeni laugule (A. Christophii) ja Schuberti laugule (A.
schubertii). Olenevalt sibula suurusest istutatakse nad 5-15 (30) cm
sügavusele tavalisse aiamulda. Liiga tihedaks kogumikuks kasvanud
ja õitsemise vähenemist näidates, tuleks õitsemise lõppedes sibulad
maast välja kaevata ja eraldi tagasi maha istutada. Risoomidega
laugud vajavad pigem parasniisket kasvukohta seevastu kogu
kasvuperioodi. Laugud on head “laisa inimese” lilled, sest kord
maha panduna, saavad nad edukalt samal kasvukohal aastaid ise
hakkama. Haigusi ja kahjureid tavaliselt eriti ei esine. Küll võib
vihmasel suvel ette tulla sibulate mädanemist ja seenhaigusi.
Kergemini haigestuvad üleväetatud taimed liigile ebasobivas
kasvukohas.
Hollandi lauk (A. hollandicum) ‘Purple Sensation’ Allium
hollandicum on algselt Hollandis kirjeldatud kui aedhübriidi, hiljem
aga leiti, et tegemist on Iraanist pärit loodusliku liigiga. Maailmas
enim turustatav lauk. Üks varasemaid puhkejaid minu aias.
Õievarrel kõrgust 80 cm, purpur-punase õisiku läbimõõt 8-10 cm.
Kuigi pruunid äraõitsenud õisikud teiste taimede vahel mulle
meeldivad, siis silmas peab pidama, et antud sort annab paljundust
ka külvist ja need lapsed ei pruugi olla sama särava värviga. Niisiis
sordiehtsaid järglasi saab vaid vegetatiivsest paljundusest.
Seemnetest uute õitsvate sibulateni võib minna kuni 7 aastat.
Varrekas lauk (A. stipitatum) ‘Mount Everest’ Lehed püstised,
alt karvased, rihmjad, laiad. Õied puhkevad juuni esimeses pooles
ja õie läbimõõt on 10-12 cm. Peetakse parimaks valgeõieliste
sortide seas. Kõrgus 90-150 cm. Osa kirjandust pakub, et tegemist
on varreka laugu ja aflantuni laugu (A. aflantunense) hübriidiga.Pärilikkusanalüüsiga on siiski kindlaks tehtud, et tegemist ei ole
liikidevahelise hübriidiga. Vajab puhkuse ajal kuiva, hea drenaažiga
kasvukohta. Looduslikult kasvab varrekas lauk Kesk-Aasias,
Pakistanis, Afganistaanis. Paljundada saab jagunenud sibulatega.
‘Gladiator’ – hollandi laugu ja tõenäoliselt varreka laugu hübriid.
Kõrgus kuni 150 cm. Kõrgetest ilulaukudest üks varasem puhkeja-
õitseb ca 3 nädalat juunis, steriilne lilla õisik ø kuni 15 cm.
Aretajaks W.Hey1981. Talub hästi ka poolvarjulist hajutatud
valgusega kasvukohta
Hiidlauk (A. giganteum) Esmakordselt kirjeldatud 1883.aastal.
Kasvab Kesk-Aasia, Afganistani ja Iraani eelmäestike nõlvadel.
Lehestik tärkab väga vara. Minu aias on see liik osutunud liiga
külma- või siis niiskustundlikuks. Pigem on reegel, kui erand see,
et öökülm näpistab nii lehti kui ka juba arenevat õiepunga ja
enamasti uhke õitsemiseni sibulad ei jõuagi. Õitsemise algusega
jääb juuni lõppu-juulisse. Suur tihe õisik on läbimõõduga 10-15 cm.
Küll aga on väga häid sorte, kus hiidlauk on üheks tubliks
vanemaks.
‘Beau Regard’s – Ernevatel andmetel hiidlaugu või kõrguva (A.
macleanii) ja turkmeeni laugu hübriid aastast 1959. 90 cm kõrge
õievars kannab suurt tihedat õisikut. Ilusad läikivad lehed.
‘Round and Purple’ pastell-lillad ø15 cm õied puhkevad juuni lõpus.
Kõrgus 90-120 cm. Pikk õitseaeg. Võiks istutada pisut
tuulevarjulisemasse kohta.
‘Ambassador’ –varreka laugu ja hiidlaugu hübriid. Priske, tugev
lehestik, mille kohal juulis avaneb järk-järgult 90-150 cm kõrge ja
väga tugeva õievarega õisik. Talub hästi tugevat tuult. Eriliselt tihe
ja suur (ø kuni 20 cm) lilla steriilsete (ei moodusta seemneid)
õitega õisikus avanevad õiekesed järk-järgult umbes 5 nädala
jooksul Sobib hästi ka lõikelilleks.
‘Globemaster’ Sort aastast 1971, aretajaks J. Bijl. Vanemateks
turkmeeni lauk ja kõrguv lauk. Juuni lõpus puhkevad suured
tähekujulised õied, mis moodustavad tiheda palli. Õiekeste
avanedes järk-järgult, muutub õiepall järjest suuremaks ulatudes15-20 cm-ni. Kesksuvine õitseja, väga pikk õitseaeg, kõrgus
80-100 cm. Minu aias on kasvanud pea 20 aastat ja pole kordagi
veel alt vedanud. Paljundada saab ainult jagunenud sibulatest
‘Forelock’ põneva välimusega sort aastast 2009. Tabava võrdluse
leidsin Tom Hanks’i kehastatud Chuck’i sõber Wilsoni ja ‘Forelock’i
sarnasuse kohta filmist ”Kaldale uhutud”. Minu aias õitses 2-l aastal
ja mõlemal korral kõrgus olnud ca 140-150 cm. Praeguseks
kadunud -pigem külmaõrn või siis oleks vajanud parema drenaažiga
kasvukohta.
Bulgaaria mesilauk (Allium siculum subsp. bulgaricum) See
Sitsiilia mesilaugu bulgaaria alamliik kasvab Türgi Euroopa-osas,
Bulgaarias, Moldaavias ja Rumeenia idaosas. Kolmekandiline
lehestik. Taim on puudutamisel üsna intensiivse lõhnaga, õievarb ca
90 cm. Rippuvad vahajad kellukad on üsna suured ja roosa-
rohekasvalged. Õitseb kesksuvel. Õitsemise lõpus keeravd õieraod
end rippuvast asendist püsti. Minu aias kasvanud 15 aastat ja selle
aja jooksul seemneid ei ole andnud. Lihtne paljundada
vegetatiivselt.
Pärsia mesilauk (Allium tripedale) Tegemist punase raamatu
liigiga. Endise NL aladelt on teada vaid 2 leiukohta. Lehed
kolmekandilised, ca 60 cm pikad. Õievars 100-150 cm kõrge. Õisik
koosneb roosadest kellukatest, mis asetsevad üsna tihedates
sarikates, Annab väga vähe vegetatiivset paljundust. Seemnetest
õitsemiseni kulub 7 a.
Turkmeeni lauk (A. cristophii) Esmakordselt kirjeldatud 1884.a.
Pärit Kesk-Aasia, Iraani ja Türgi kaljustelt mäenõlvadelt 1000-2000
m kõrguselt. Kõrgus 20-60 cm. Ühtlase suure metalse läike ja
tähekujuliste õitega hõreda sarika läbimõõt ulatub 25-40 cm-ni, iga
üksiku õie läbimõõt on 2-4 cm. Vajab kindlasti kuivemat, hea
drenaažiga kasvukohta. Õitsemise aeg juuli teine pool. On palju
kasutatud ristamiseks ja muuhulgas üheks vanemaks sortidele
‘Globemaster’, ‘Beau Regard’.Viltune lauk (A. obliquum) Looduslikult esineb Rumeenias,
Volgamaal, Uuralis, Kasahstanis, Kirgiisias, Kesk- ja Lääne-Siberis,
Loode-Hiinas. Lehestik meenutab välimuselt ja maitselt küüslauku,
kõrgus 60-130 cm. Laukude seas harvaesinevat kollast värvi õied.
Õitseb juulis, ø 4-6 cm, eelistab niiskemat kasvukohta. Vastupidava
liigina saab hakkama ka kehvades tingimustes, aga siis jääb õisik
väiksemaks. Õisi saab kasutada ka lõikeõiena.
Kuldlauk (A. moly) kasvab looduslikult Prantsusmaal ja
Hispaanias. Sinakas-roheline lehestik. Üsna suured kollased õied
asuvad lamedates õisikutes, puhkevad juunis ja püsivad 3-4 nädalat
dekoratiivsed. Poolvarjuline, parasniiske kasvukoht. Paljuneb hästi
vegetatiivselt. Kõrgus 15-40 cm. Sobib ka murus kasvatamiseks.
Lubjalembene.
Mahhatškala lauk (A. grande) Esmakordselt kirjeldas liiki 1894
kuulus botaanik Lipsky. See üliharuldane hävimisohus liik kasvab
looduslikult ainult Dagestani pealinna Mahhatškala ümbruses.
Kahvaturoheline lehestik, armsad ümarad roosad õisikud. Kõrgus
õisikutel kuni 80 cm, lehestikul 50 cm. Minul aias aastast 2009.
2014 kevadel meelitas soe varane kevad nad kasvama ja seejärel
pikk lumeta külm viis endaga kaasa. Õnneks olin külvanud
seemneid ja nüüd on jõudnud need titad esimeste õiteni.
Karatau lauk (A. karataviense) on täiesti külmakindel liik
päikselisse ja puhkeajal kuiva kasvukohta. Lepib kehva pinnasega.
Enamasti 2-3, harva 4 sinakasrohelist laia kurrulist lehte, mis
jäävad dekoratiivseks seemnete valmimiseni. Puhkedes lehetipud
lillakaspunased. Tihe õisik “istub” otse pesas lehtede vahel. Õisik
võib liigi sees olla üsna erineva läbimõõdu ja kõrgusega - 15-25
cm. Eriti dekoratiivsed on päris lühikese õievarrega kloonid.
Õitsemine kestab umbes 3 nädalat, väga dekoratiivsed on ka
valmivad seemnekuprad. Õisikuvärv varieerub peaaegu valgest
roosani, aga on leitud ka punase varjundiga isendeid. Söögiks ei
kõlba suure saponniinisisalduse tõttu. Paljuneb enamasti vaid
seemnetega.Karatau lauk (A. karataviense) ‘Ivory Queen’ Lehestik
puhkedes puhasroheline ilma isloomuliku punaka lehetiputa.
Puhasvalged õied. Lehestik püsib viljade valmimiseni. Erinevalt
põhiliigist, paljuneb ka vegetatiivselt.
Pskeemi lauk (A. pskemense) Liiki kirjeldas esmakordselt
Venemaa botaanik B.A. Fedtšenko 1905.aastal. Tegemist on Kesk-
Aasias läänepoolses Tjan-Šani mäestiku jõgede Aksu, Ugem, Pskem
ja nende lisajõgede ääres kasvava endeemse liigiga. Kevadel
puhkedes meenutavad lehed pakse sõrmi, õiesarikad on lehtedest
poole kõrgemad (40-80 cm). Tihedad valged 8 cm ø õiekerad
puhkevad juuli lõpus-augustis. Söödavad on nii lehed kui sibulad.
On uuritud, et seemnete idanevus on vaid 1-3%, 75% seemnetest
looduses on kahjustatud putukate poolt ja 15% on nõrgalt arenenud
endosperm. Õitsema lähevad alles 4-7 aastal külvist. Oluliselt
edukamalt saab teda paljundada vegetatiivselt.
Mugullauk (A. tuberosum) –maheda maitsega lapikute lehtedega
puhmik kannab juuli lõpust külmadeni ilusaid valgeid poolkeras
õisikuid ja püsib nii dekoratiivsena kevadest hilissügiseni. Väga
maheda ja mõnusa maitsega. Armastab niiskust, sobib ka varjuline
kasvukoht. Väga tänuväärne ilu- ja tarbeaeda. Maitsvad on ka
õisikud. Kuna on hiline õitseja, siis seemned valmida ei jõua ja
umbrohuks muutumist pole karta.
Longus lauk (A. nutans)- Kasvab Uurali lõunaosas Mongoolia ja
Loode-Hiina steppides ja kivistel nõlvadel. Väga külamkindel, laiade
rihmjate lehtedega puhmik kannab roosakas-violetseid, 30-60 cm
kõrgeid õisikuid juunis-juulis. Longus õienupud on dekoratiivsed
juba enne puhkemist. Noored lehed on mahlased ja mahedamad,
hiljem maitse üsna terav.
Ohoota lauk (A. ochotense) Maikellukese lehti meenutava püsiva
lehestikuga täiesti külmakindel liik. Dekoratiivsete lehtede laius 3-9
cm, pikkus 12-20cm. Juunis-juulis kahvatud rohekas-valged või
pisut roosakad õisikud. Kõrgus 50 cm. Lehestik püsib dekoratiivne
suve lõpuni. Hea kasvukoht on niiske, poolvarjuline, viljakas. Lehti
saab kasutada nii värskelt kui ka soolatult –just nii tehakse sedakodumaal Kaug-Idas Ohoota mere ääres Kamtšatkal, Sahhalinil,
Kuriilidel, Jaapanis, Põhja-Koreas ja Põhja-Hiinas.
Siberi lauk (A. schoenoprasum var sibiricum)- meil levinud
tavalisest murulaugust peaaegu poole kõrgem ja “saagikam”,
õisikute kõrgus 60 cm. Enne seemnete küpsemist tuleks tagasi
lõigata – seepeale kasvatab kohe värske ja mõnusama maitsega
lehestiku ja on välditud umbrohtumine. Murulauk sobib hästi
niiskesse, ka varjulisemasse kasvukohta. Seemneid on hea
kasutada toitudes kuivatault-jahvatatult või kasutada idandamiseks.
Väga hea on kasutada kulinaarias ka õisikuid. Poolavanenult
lõigatud õied püsivad vaasis üsna kaua dekoratiivsena.
Murulauk (A. schoenoprasum) ‘Rising Star’ madal sort
hallikasrohelise lehestiku ja punakasroosade õisikutega. Sobib ka
konteineris kasvatamiseks.
Murulauk (A. schoenoprasum ‘Corsican White’ puhasroheline,
pisut sassis olekuga lehestik, valged õied. Kõrgus 15- 20 cm, olles
sarnasest sordist ‘Wellington White’ pea poole madalam.
Rauklaugu tüüpalamliik (A.senescens ssp senescens) –
Sibulad kinnituvad lühikesele risoomile. Heleroheline lehestik on
meeldiva maheda maitsega ja püsib dekoratiivse ja söödavana kogu
hooaja. Õitseb heledate roosakaslillade, poolkeras, 5 cm läbimõõdus
õisikutega juulis-augustis. Õisikute kõrgus 30-60 cm. Looduslikult
leiab tüüpalamliiki Baikali järve äärsetelt aladelt, Burjaatias, Ida-
Mongoolias, Koreas ja Kirde-Hiinas. Kuna rauklauk on botaanikute
poolt tükeldatud paljudeks pisiliikideks, siis nende eristamisega on
palju segadust.
Rauklaugu sinihall teisend (A.senescens ssp glaucum) on
madal, pisut krussis hallikasiniste lapikute lehtedega puhmik,
augustis puhkevad lillakas-roosad õievarred jäävad umbes 20 cm
kõrguseks. Maitse poolest eelmisest tuimem. Väga dekoratiivne
istutuste äärealadel suurte kogumitena ja kiviktaimlas. Augusti-
septembri õitsejana toob pikalt rõõmu suvelõpuaega. Hiliseõitsejana pole minu aias seemneid valminud. Paljundada saab
vegetatiivselt.
Nartsissiõieline lauk (A. narcisissiflorum) – Kasvab 800-2300
m kõrgusel Alpide edelaosas Prantsusmaal. Õitsemine kestab juuni
lõpust juulini kuni 3 nädalat. Kõrgus 15-35 cm. Õievärv varieerub
enamasti lillakas-purpurpunasest heleroosani, õisikus on üsna suuri
kellukaid 2-10 tk. Vajab niiskust, aga head drenaaži. Väga sarnane
toreda lauguga (A. insubricum). Erinevus on selles, et õitsemise
lõppedes jäävad toredal laugul viljaraod rippu samas kui
nartsissiõielisel keeravad nad end alati püsti. Õielehed kitsamad ja
õisi on õisikus rohkem. Õisiku kandeleht võib jaguneda 2-3
osaliseks.
Tore lauk (A. insubricum) Kasvab Itaalia Alpides 800-2100 m
kõrgusel lubjasel pinnasel. Õiekellukaid õisikus 5-8. Õis 1 cm pikk.
Värv varieerub samuti enamasti purpursest heleroosani. Õisiku
kandeleht tavaliselt 1-osaline. Õieraod jäävad alati norgu seemnete
küpsemise ajaks. Niiskust talub rahuldavalt piisava drenaaži korral.
Selle põgusa tutvustuse käigus sai käsitletud vaid väike osa
lauguperekonna toredatest dekoratiivsetest esindajatest. Kindlasti
on tegemist lihtsalt kasvatatava rikkaliku perekonnaga, keda tasuks
oluliselt rohkem katsetada nii tarbeaias kui ilutaimedena. Ükskõik
kumb pool teid rohkem paelub, olete saanud taime “kaks ühes”.