Vaarikad koduaeda
Kui teil on plaan kevadel koduaeda pisut vaarikaid istutada, tasub ette võtta põhjalik ettevalmistustöö. Võimalusel valige reasistutusel põhja-lõuna suund päikeselisel, rammusama mulla ja külma põhjatuule eest kaitstud kohal. Sellistes tingimustes tänavad taimed teid hea saagiga samal kasvukohal kasvades isegi paarkümmend aastat Seda muidugi juhul, kui võtate pisut aega taimede eest hoolitsemiseks mitte ainult marjade noppimise ajal.
Et linnaaias vaarikad naabrite juurde "jalutama" ei läheks, jätke aia ja istutusrea vahele umbes 1 m niidetavat ala. Istutuskraavi kaevates noppige hoolega välja kõik püsiumbrohu juured - hiljem vaarikate vahelt on neid väga tülikas välja rohida. See töö tehtud, tuleb kraav täita rohkelt hästi komposteerunud orgaanikaga. Kraavi parajaks laiuseks on 50 cm. Istututada ühes reas ja taimede vaheks reas 40-60 cm. Kui taimmaterjali on piisavalt käes, siis pigem tihedamalt, et esimestel aastatel umbrohule vähem ruumi jääks. Hiljem täidab juba vaarikas ise jõudsalt kogu kasvuala ja peamiseks tööks on ülearuste võrsete väljalõikamine. Jooksvale meetrile on paras jätta 10 tugevat vart, põõsana kasvatades 5-6 vart. Arvestatavat saaki võib oodata alles kolmandal aastal.
Parim aeg paljasjuursete taimede istutamiseks, on septembri lõpp ja oktoober - siis kui esimesed külmad on taimekasvu lõpetanud. Kuna vaarika pungad puhkevad kevadel üsna varakult, siis võib kiirel kevadel aeg napiks jääda - pungad võivad puhkeda enne, kui maa laseb ettevalmistusi teha. Tänavusel jahedal kevadel on selleks tööks siiski piisavalt aega jagunud. Potistatud istikutega aga probleeme pole, sest neid saab istutada kogu hooaja vältel. Istikud pange mulda samale sügavusele, kus nad enne olid. Et suvist põuaperioodi kergemini taluda, on vaarikas tõeliselt tänulik kasvupinna multšimise eest. Selleks sobib väga hästi neutraliseerimata rabaturvas, lehtpuu saepuru või muu piisavalt käepärane dekoratiivne orgaaniline materjal. Peale niiskuse hoidmise, aitab multši kasutamine kokku hoida ka üheaastase umbrohu tõrjumiseks kuluva aja. Pikal põuaajal tuleb taimi korralikult kasta.
Enamus vaarikasorte kannavad saaki teise aasta võrsel, st et samal ajal saagi valmimisega, kasvatab vaarikas järgmisel aastal saaki kandvad võrsed. Eestis aretatud sortidest on sellisteks näiteks:
'Alvi' - ilusad suured tumepunased koonilised viljad, hea vürtsikas magushapu maitse, saagikas, hilisemapoolne, talvekindel
'Espe'- peaaegu ogadeta võrsed, viljad üsna suured, punased, viljaliha mahlane, hea maitsega; talvekindlus hea, asendusvõrseid keskmiselt
'Siveli' - keskmise suurusega ümarad viljad, mahlane, hea maitsega, keskvalmiv, saagikas, talvekindlus hea
Esimesel kasvuaastal vilja kandvad nn remontantsordid viljuvad meie lühikese suve tingimustes üsna hilja ja saak võib varase öökülma puhul jääda saamata. Tuntumad ja pisut varasemad neist on punaseviljalised sordid 'Babe Leto' ja 'Polka'.
Haiguste leviku takistamiseks noortele võrsetele, tuleks kohe pärast saagi lõppemist vanad võrsed välja lõigata. Kui see aga sügisel tegemata jäi, siis võib ennast lohutada, et vanad varred on toetanud järgmise aasta viljavarsi talvel lume raskuse all murdumisest.
Kui teil on majapidamises ahi või kamin ja selle tulemusel ka ülearusena näivat (leht)puutuhka, siis on see väga hea kraam haigustekitajate hävitamiseks –puistake see vaarikatele kevadel enne pungade puhkemist. Ja et oodatavat saaki mitte jagada vaarikamardika tõukudega, võiks õiepungade eraldudes ja enne õite puhkemist pritsida loodussõbralikuma taimekaitsevahendi NeemAzal-T/S vesilahusega. Hästi sobib selleks ka nõgeseleotis.
Käesoleva lehe kõikide materjalide kasutamisel tuleb viidata allikale ja kopeerimiseks tuleb luba küsida