Aedniku puhkus
November ja detsember on aeg, kus aednik naudib mõnuga väljateenitud puhkust. Minult on tihti küsitud, et millega ma ometi talvel tegelen. Vastan täiesti siiralt: “Kui sellist hingetõmbeaega talvel ei oleks, siis ei jaksakski uut hooaega rõõmuga alustada...”. Kerin end süümepiinadeta kamina ette diivanile ja sivin mõnuga suvel lugemata jäänud ajakirjade virna, otsin netist uusi põnevaid ideid ja taimi.
Aga kui tuju on, naudin aias ja looduses ringi jalutamist, imetlen lehtedeta puude oksagraafikat ja pärast kirevat suve peenrasse allesjäetud kõrreliste ja püsikute erinevat struktuuri, võrsete ja seemnekodade pruuni värvi on ka päris tore ja rahustav vaadata. Eriti imelise varjundi saavad nad külmal päikselisel hommikul härmatisega kaetuna. Õppige armastama pruuni – pruun on värv!
Teen uueks hooajaks plaane. Sel aastal on küll nii olnud, et plaani pidamisele lisaks sai ideed kohe ka teoks teha: pisut pikemaks on kasvanud kiviaed, jupike uuenenud teerada, püsikupeenardes, mis juba ammu oodanud ümberkorraldusi, on saanud ettevalmistustöid teha. Ja kuidas sa puhkadki, kui siin seal näitavad end üksikud õied ja nendega koos salakavalad umbrohud on ootamatult jõudnud uue ringi seemneteni. Seega vaja veel täiendada multšitud aladel koorepuru kihti, et kõplamise ja kaevamise asemel lasta vihmaussidel töö teha. Kangema iseloomuga naatide ja orasheina tõrjumiseks tuleb siis küll ajalehekiht enne alla panna. Selleks ajaks, kui leht kõduneb, on alla andnud ka tülikad juured.
Nüüd detsembris juhtub paraku nii, et just hoo sisse saanud toimetamine lõpeb kiirelt pimeduse saabumisega. Siis pole muud, kui aed täita ise salapärase (küünla)valgusega. Tore on riputada küünlalühtrid kiviaiale või riputada puude okstele nii, et toaaknast salapärast valgust nautida saab. Ettevalmistused jääst küünlaümbriste tegemiseks on ka tehtud, aga kas loodus need ka valmis aitab teha, jääb esialgu saladuseks.
Ajal, kui ootad, et valge tekk maale laotatakse ja sellega hooaeg ka päriselt lõppenuks kuulutataks, vaatan hoopis murelikult, et peab veelkord muruniiduki talvekorterist välja tirima liiga pikaks veninud muru kontrolli alla saamiseks, varuma komposti või kuuseoksi külmaõrnemate juurte kaitseks, kui pakane peaks üllatama lumeta maaga. Mõned hellikumad alpiaia taimed oleks tahtnud juba ammu väikestki “katust” pea kohale lõputu vihma eest. Sula maaga on vaja veel mõned toed maha vajutada, et siis ereda kevadpäikese saabudes varjutuskangaga kaitsta mõnd hellikut päikesepõletuse eest. Praegu kohe sellise sooja ja liigniiske ilmaga kinni mässides võiks sellest rohkem kahju kui kasu olla. Halvimal juhul läheks nad katte sees hoopis hauduma.
Ilusat pühadeaega!
Käesoleva lehe kõikide materjalide kasutamisel tuleb viidata allikale ja kopeerimiseks tuleb luba küsida