Katuselugu
Öeldakse, et ole soovidega ettevaatlik, sest mõnikord võivad nad ootamatult täituda. Mina alustasin kõrvalhoonele ammuse unistuse, katusehaljastuse, rajamist „tänu“ 2010. aasta 9. detsembril Eestit tabanud tormile Monika, kui tormi tagajärjel andis katuseneelu kuhjunud lume raskuse all katusekonstruktsioon järgi ja varises doominoefektina kokku. Kindlustus tunnistas nõukaaegsed ehitusnormid ebapiisavaks ja seega keeldus ka kahju korvamast. Kuna katusealune ise polnud pärast loomapidamise lõppemist enam mõistlikku kasutust leidnud, siis olles läbi mõelnud oma võimalused ja vajadused, otsustasin hoonel olnud 45 kraadise kaldega katust enam mitte taastada. Nii vajas paarisaja ruutmeetri suurune pind uut lahendust. Kuna olin huvitunud rohekatuste teemast juba aastaid enne õnnetust ja neid väikeses mahus ka teostanud, avanes nüüd võimalus nö kodustes tingimustes eksperimenteerida juba suuremas mahus.
katus enne kokkuvarisemist
Miks tehakse haljaskatuseid
Rohkelt on võimalik katuseaedu näha nii Lääne-Euroopa kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerika suurlinnades. See on väga teadlik valik lahendamaks mitmeid ökoloogilisi probleeme, kus taimestatud haljaskatus „püüab kinni“ suure osa sademeveest, mis muidu otse kanalisatsiooni oleks vaja juhtida. Samuti vähendavad haljaskatused jahedamal ajal majade soojakadusid ning kuumal suveajal aitavad elamutes jahedust säilitada. Rohekatus seob ka suure koguse CO2. Suurlinnades on see eriti oluline, sest rohelisi pargialasid, mis „linna kopsudena“ töötaksid, jääb järjest vähemaks. Katusehaljastuse rajamisel on võimalus lähtuda kas ekstensiivsest või intensiivsest kasutusest. Intensiivse kasutusega projektide korral luuakse hinnalisi uusi võimalusi tuua rohelust ja aktiivseks puhkamiseks sobivaid rohealasid kitsastesse linnatingimustesse. Ekstensiivse kasutusega rohekatused pidevat tallamist ei talu, küll võib seal teostada vajalikke hooldustöid. Oskuslike lahendustega on aga sealgi võimalik luua lahendusi, kus taimestust üsna lähedalt nautida saab.
Rajamise rõõmud
Julgustust ja vajalikke nõuandeid rajamiseks sain sellel hetkel värskelt ilmunud Linda McIntyre ja Edmund C. Snodgrassi 2010. aastal ilmunud raamatust „The Green Roof Manual: A Professional Guide to Design, Installation, and Maintenance Hardcover“. Sinna on kokku kogutud Euroopa ja Ameerika eri paigus teostatud projektide kogemused ning välja toodud erinevate võtete plussid ja miinused. Eriti meeldis mulle sealt nõuanne just kodustes tingimustes läbi ajada lihtsate võtete ja väikse eelarvega.
2010. aasta suvi kulus katuse harutamisele, konserveerimisele ja mõistlike lahenduste leidmisele. 2011. aasta suvel alustasime ehitusega. Kõigepealt tegid oskajad meistrid katusele tugevusarvutused. Selle järgi said paika 80 cm vahedega sarikad, neile toelauad OSB ("Oriented Strand Board") plaatide kinnitamiseks. Tegemist on puidul põhineva, ristkülikukujuliste laastudega kolmekihilise plaadiga, kus siduvaineks on sünteetiline vaik, millega laastud enne kuumpressimist üle pihustatakse. OSB katsime tugeva geomembraaniga. See tagab piisavalt tugeva kaitse alusele, toimides nii juuretõkke kui ka hüdroisolatsioonina. Selle materjali paigaldamisel tasub usaldada oskajaid mehi, kes seda tööd ennegi teinud on. Sarikate paigaldamise etapis andsime sademetele äravoolu tagamiseks katusele 1,5% kallet. Kalde kõrgema poole geomembraani fikseerimiseks kasutasime 100x100 prussi, mis omakorda sai kaetud valtsitud plekiga. Madalama poole serva sai Plastrexis valmistatud plastiklaud, mis äravoolu võimaldamiseks sai paigaldatud katusest 1,5 cm kõrgemale ja ummistuse vältimiseks katuseserv kaetud veel 20 cm ulatuses suurte kivikestega, kust vesi kergelt läbi valguda saab. Kuna selle katuse all olev hoone ei ole köetav ja katus on ekstensiivse kasutusega, siis rohkem kaitsekihte geotekstiili jt materjalide näol sinna katusele ei saanud. Samuti ei lisanud ma vett salvestavat matti ja dreenivat spetsiaalset katet, mida tuleb kindlasti kasutada näiteks intensiivse kasutusega katushaljastuste korral suurte köetavate kõrghoonete katuste haljastamisel.
Järgmiseks tööks sai sobiva kasvupinnase kokkusegamine. Kuna umbrohuseemnetest vaba põllumulda pole olemas, otsustasin segu teha neutraliseerimata rabaturbast, 0-4mm fraktsiooniga paekivi sõelmetest ja kergkruusast. Lähtusin põhimõttest, et turvas seob hästi niiskust ja paekivisõelmed neutraliseerivad turba plaanitud taimede jaoks sobivale pH-väärtusele. Kergkruus toimib hästi drenaažina, on väga kerge ja aitab säilitada kasvupinna õhulisust, samuti seob see sademete külluse ajal osa veest, mille taimed põua ajal jälle kasutusse võtavad. Kasutada võib substraadi osana ka liiva ja muid sobivaid kivimitest täitematerjale. Mõte on selles, et kasutada tuleks kohalikku kättesaadavat ja säästlikku materjali. Drenaažina toimib hästi ka tellisepuru, purustatud kruus jne. Kergkruus on siiski ühe komponendina parim just oma kaalu tõttu. Mina kasutasin liiva ainult puhkenurgas paeplaatide alusena, mujal lisaraskust liiva näol ma kasutada ei tahtnud. Kasvupinnase komponendid said katusele laotatud kihtidena ja seejärel juba kohapeal segatud. Põuaperioodi tõttu tuli enne taimestamisega alustamist kasvupinnas veel korralikult märjaks kasta. Kihi paksuseks sai tihenenult 5-7 cm.
Katuse taimestamine
Katuse taimestamiseks on mitu võimalust – seemnekülv, pistikud, potitaimed või ettekasvatatud matid Mina kasutasin kombineeritult kolme esimest varianti. Igaühel neist on oma head ja vead. Seemnest külvates tuleb arvestada üsna pika idanemise ajaga ja soovitud tulemust tuleb kaua oodata. Siiski on liike, kes lähevad paremini kasvama pigem külvist – näiteks liivateed (Thymus), nõmmnelk (Diantus arenarius) ja nurmnelk (Diantus deltoides). Oluliselt kiirema ja samas soodsa tulemuseni jõuab kergelt juurduvate pistikutega pinda kattes. Tükeldatud pistikud võib külvata otse kohevale pinnasele ja seejärel kinni rullida. Kõige lihtsamini juurduvad erinevad kukeharjad (Sedum). Oma valikus kasutasin kuuekandilist– (S. sexlanguare), kamtšatka- (Sedum kamtschaticum), Ewersi- (S. ewersii) roomavat– (S. spurium), valget (S. Album)- ja kalju-kukeharja (S. Album). Lisaks kasutasin veel mägisibulate (Sempervivum) erinevaid vorme, kääbusiirist (Iris pumila) ja kobarkivirikku (Saxifraga paniculata).
Juurdunud potitaimedest saab soovitud tulemuse kindlasti kõige kiiremini. Puuduseks on aga kõrge hind ja kasvumullaga kaasa tulevad umbrohud. Samuti ei tohi katusele istutatavad potitaimed olla hellitatud väetiste ja muu liigse hoolitsusega – vastasel juhul ei suuda nad toitainetevaeses kasvusubstraadis ellu jääda. Minu valikus olid Hokkaido kukehari ‘Bertram Anderson’ (Sedum cauticola), murulauk (Allium schoenoprasum), alpi aster (Aster alpinum),harilik kassikäpp ’Rubra’ (Antennaria dioica), fääri kortsleht, (Alchemilla faeroensis var pumila), karvane kadakkaer (Cerastium tomentosum), padjandfloks (Phlox subulata), ahtalehine sininokk (Sisyrinchium angustifolium) ja dalmaatsia kurereha (Geranium dalmaticum). Tahtsin neid näha seal üksikute laikudena muu taimestuse sees.
Katusehaljastuse juures on eriti tore see, et igal aastal ja ka aastaajal näeb ta pisut teistsugune välja. Aastad ei ole vennad - mõnele taimele on pehme ja niiske talv talutav, mõni jälle eelistab kuivemaid ilmaolusid. Mõned algselt katusele toodud taimed ei pidanud neile kasvutingimustele vastu (mägisibulad), mõned olid aasta „varjusurmas“ ning ilmusid jälle järgmisel aastal nähtavale (padjandfloks). Just ebastabiilsete ilmaolude pärast tasuks taimestus teha liigirohke. Ka ei tasuks taimedega väga selgepiirilisi jooniseid suurte laikudena teha, sest muidu tuleb tühjaksjäänud laik uuesti taimestada. Segaistutuse korral on see risk oluliselt väiksem. Samuti saab olenevalt katuse kaldest ja valgustingimustest katsetada ja kasutada palju pikemat nimekirja sobivate taimede valikust. Kuigi selliselt rajatuna võib lõpliku tulemuse saavutamiseni kuluda 3-5 aastat, tuleb võrreldes valmis taimemattide kasutamisega selline katus palju isikupärasem ja rajamishinnas kordades soodsam.
Katusele pääsemiseks on taaskasutusena valmistatud metallist toekas „taevatrepp“
Selleks, et mugavalt vaateid nautida, sättisime liivapadjale laotud paeplaatidele paika ka aiapingi. Nii tekkis taevaaia puhkenurk – mõnus koht kõrgelt vaateid nautida ja kohvi juua.
Unistused muudavad maailma!
Kasutatud kirjandus
Edmund C. Snodgrass and Linda McIntyre “THE GREEN ROOF MANUAL” Publiched in 2010 Timber Press, Inc
Perioodika
Äripäev “Murukatus töötab katusealuses toas loodusliku kliimaseadmena”
04.09.2008
Internet
http://www.greenroof.ee
http://www.optigreen.co.uk/SystemSolutions/SystemSolutions.html
Käesoleva lehe kõikide materjalide kasutamisel tuleb viidata allikale ja kopeerimiseks tuleb luba küsida